Tere tulemast Üllatuspeod lehele! Meil on suur rõõm teha esimene blogipostitus, mis on ühtlasi ka kõige tähtsam postitus, sest just selle peo tõttu tekkis meil idee hakata pakkuma ürituste korraldamise teenust. Räägin lähemalt, et kuidas meie ema üllatuspeo idee alguse sai ja kuidas me oma ideed ellu viisime. 

Mina olen Kerli ja minu põhitöö on fotograafia. Pildistan pulmi, peresid, portreesid, teen toidustilistikat ja loon samal ajal ka retsepte. Minu elu on üsnagi kaootilise graafikuga ja tihtipeale ei eksisteeri minu jaoks nädalavahetusi. Mis tähendab ühtlasi, et hooajal ei jõua ma tihtipeale sünnipäevadele või muudele koosviibimistele. Ja üldsegi juhtub hästi tihti seda, et töö on alati number üks ja võtab kogu vaba aja. Seega ajendas süümepiin minu ema juubeliks midagi teistsugust välja mõtlema, et ma 100% halb tütar poleks. Täpselt nädal aega enne sünnipäeva tekkis mul silme ette pilt, kuidas isa vanas viljakuivatis istub grupp inimesi lauas rõõmsalt vestlemas. Laua ümber on veetud pikad tuleketid, laual pikad küünlad ja kõikjal nende ümber on ämbrites põllulilled. Reageerisin väga kiirelt. Jalutasime isaga õues ja jutustasin suure õhinaga, et mis idee peale ma tulin. Mind ei heidutanud see, et kalendris oli kaks täispikka pulma just enne sünnipäeva, mida erinevates Eesti nurkades kaks päeva järjest pildistada… pigem oli mure, et vanemad nõusse saada just mulle sobival kuupäeval. Samal aastal olin tutvunud ka Kristiinaga, kes dekoreerib ja pakub cateringi teenust. Teades tema stiili ja pealehakkamist ei kahelnud ma hetkekski ja kutsusin ta kampa. Minu rõõmuks oli Kristiina hetkega nõus ning juba järgmine päev läksime viljakuivatit peo jaoks üle vaatama. Kogu kambaga sai kogu pilt väga kiirelt välja mõeldud ning motivatsioon ja sihikindlus pani meid kohe korraldama, sest kõigest sellest hakkas midagi väga lahedat välja kooruma! Minu jaoks oli iga minut ja iga tegevus niivõrd rahuldust pakkuv. 7 päevaga tegin teavitustööd külalistele ühest suurest üllatusest ja et kuidas selleks ette valmistuda. Kaasasin mõnele inimesele veel väikesed ülesanded. Tegin suured jalutuskäigud looduses, et valmis mõelda kust kohast ma missuguseid lilli saan. Pakkisin kokku kõik oma ägedad nõud. Ajasin kamaluga jama emale, et mis kell ma sünnipäevale jõuan ja et ta liiga palju süüa ei telliks, sest pärast läheme linna sööma jne. Huuh, nii põnev! Tohutult naljakas oli sünnipäevaeelsel ööl koju hiilida, auto hästi kaugele parkida, kottpimedas kolme tordiga majja hiilida ja siis terve sünnipäeva päev nördinult kõnesid teha, et kuidas ma ikka nii hilja koju jõuan. Ise olin saanud vaid 5 h und ja varahommikul olin jooksnud kohe põllule lilli noppima. Õe panin rakkesse, et ta vastutaks mis ema õhtuks selga paneb ja mulle tuli pidevalt informeerida, et mis toas ta parasjagu on, et ta mind ei märkaks kui parasjagu kasvuhoonest basiilikuid nopin  jne. Päev täis jooksmist ja ilu loomist. Ma olen nii nii tänulik meie tiimi üle, sest kõik klappis täpselt minuti pealt ja kogu tulemus sai kordades ägedam kui nädal varem oskasime ette kujutada. Kuigi meil oli katus pea kohal ja ilm poleks miskit heidutanud, aga siiski olen tänulik ka ilmataadile, kes kinkis meile harukordselt sooja sügisilma. Täpselt see hetk kui ema kuivati uste juurde jõudis ja katuse alla astus, avas taevas oma luugid. Kõik oli nii täpselt välja arvestatud. See oli pidu, millest räägiti veel pikalt.